Kas ma tõesti kiirustan suhtest suhtesse? Kuidas lahkuminekuga toime tulla?

Miks ma peaksin vabatahtlikult paar nädalat nutma ja midagi seedima, kui ma tegelikult võin kohe edasi liikuda? Miks ma pean tegema mingit filmis nähtavat dramaatikat, et ma söön šokolaadi ja nutan, et üks mees sobimatuks osutus? Või veel lootma äkki, et tuleb tagasi?