“Õige inimene, vale aeg” on manipulatsioon, mida mehed ütlevad, et sind allahindlusega saada
Ma jäin paar päeva tagasi kahe erineva meessoost sõbraga arutama, kas selline kontseptsioon nagu “õige inimene, vale aeg” on võimalik või mitte. Ma olen samal teemal arutanud ühe mehega ka paar aastat tagasi, kes mulle kohutavalt meeldis. Mulle tundub, et ligi kuus aastat hiljem, jään ma ikka samale arvamusele, et on hoopis “õige aeg, aga vale inimene”. See “õige inimene, vale aeg” on mõte, mida ütlevad mehed (ja naised), kes justkui tahaks sind enda elus hoida nendel tingimustel, et nad ei pühendu täielikult, aga nad saavad sinult selle, mis on neile vajalik. Enamasti selleks, et hoida sind oma elus, natukene vahepeal ke**ida isegi, äkki. Ma pole sellise ühe jalaga uksest väljas mehes midagi teha ja ma võtan neilt ligipääsu enda elule. Aga väga paljud naised, just, jäävad ootama, et see mees “valmis saaks”. Ajaraisk.
Hea postitus ja rõõm, et isaga ära leppisid. Olevik ja tulevik on see, mis loevad. 🙂
Mis arvad muidu teemast, et inimesed lasevad oma latti alla partneri valikul, sest kardavad üksi jääda? Näiteks naine võtab mehe, kellel on hea süda ja super iseloom, aga võibolla füüsiliselt ei tõmba nii väga. Või siis mehed, kes võtavad mingi bimbo, aga tollel võibolla on puudujäägid iseloomus, või kasvõi samamoodi hea süda, aga voodis ei ole seda sädet.
Ometi me vanemad või vanavanemadki ütlevad, et me ei vinguks ja lepiks sellega, mis meil on, öeldes midgi sellist:”On ju tore kaaslane ja kohtleb sind hästi, mis veel tahta! Silmailu ja hea seksielu ongi ülehinnatud! Vähemalt ei peksa! Kahetseksid, kui ta maha jätaksid!”
Ehk siis, kas võib olla, et vahel hoiame kinni kaaslastest seetõttu, et kardame pigem üksi jääda hirmus “uus on äkki hullem”. Ehkki tegelikkuses on nii meile kui tollele partnerile keegi kuskil tunduvalt paremini sobivam. Mis arvad standardite langetamisest?
Parimat!
Ma arvan, et hirm üksi jääda on nii loomulik, aga hirmud on selleks, et neist üle olla. Iga inimene otsustabki, kas lepib vähemaga või võtab riski, et leidub keegi parem. Mina ise olen alati selle riski poolt. Mul on töö, mida armastan, sõbrannad, sõbrad ja pere, seega ma ei tunne, et oleksin üksi. Mul on kõrged standardid ja tahan endale (ja teistele) parimat ja nii on alati olnud. Usun, et leian selle mehe ja senikaua ka mina lõbustan end mitme teisega, kuni tuleb see üks ja õige. Oluline on enda ja teistega aus olla.
Ja vanavanemad elasid ajastul, kus oli sõda ja maailm nii piiratud, naistel karjääritegemise võimalus väike. Nad (ja inimesed üldiselt) projitseerivad oma hirme alati teistele. Ela nii, nagu sulle meeldib. Tänapäeval on olukord teine ja võimalusi rohkem. Ja musid sulle ❤️❤️❤️ aitäh, et kommenteerisid 🦘💋