Raamatusoovitus: T.Eriksoni “Psühhopaadid minu ümber”

Tere, sõbrad

Kõigepealt – suur aitäh Elisa e-raamatutele, kes võimaldab mulle lugeda kõiki nende raamatuid ja kuulata kõiki audioraamatuid nende äpis. Ma olen alati tassinud muidu raamatuid endaga kaasa mööda maailma.

Arvasin enne e-raamatuid, et minu jaoks on oluline see füüsiline “keeran raamatulehti ja tajun, kui lähedal olen lõpule” efekt. Ligi nädal hiljem mõistan, et käekoti kergus ja kiire ligipääs pooleliolevale teosele kaalub üle selle, et ma saan paberilehti keerata ning lähedastega raamatuid vahetada. 

Esimene raamat, mida Elisa äpist läbi lugesin oli Thomas Eriksoni “Psühhopaadid minu ümber”. 

Kui ma e-lugerit otsima hakkasin, siis ma suhtlesin ühe oma jälgijaga, kellelt küsisin: “Kuule, kas see raamat oleks e-lugeris olemas?” ja enne, kui ma jõudsin e-lugeri tellida ja kätte saada, jõudis Elisa oma “tõmba meie äpp!” soovitusega juba ette. Samamoodi, minu hea sõbranna (meeletu lugeja nagu mina ja eks meil ole ka ühised karjääri-väljavaated) ütles mulle ka, kuidas jou… e-luger on pointless. Võta Elisa äpp. Lihtsam-kiirem-soodsam. 

Kuna minu enda raamat on ka Elisas olemas ja meie koostöö nendega on sujunud filigraanselt, siis tõmbasingi kohe äpi ja hakkasin raamatuvalikuga tutvuma. 

Kui avastasin, et Eriksoni teine osa tema raamatust “Idioodid minu ümber” on Elisa äpis olemas, siis oli valik kindel: Elisa äpp on teema ja asusin kohe lugema. 

Teos neelas mind täiesti endasse (seda juhtub 90% kordadest, seega tegelikult – ei midagi erilist) ja lugesin 284 lk läbi nädalaga – isegi aeglane mind arvestades. Mu keskmine lugemistempo on 100 lk päevas, aga mul on palju tegemist olnud. 

“Psühhopaadid minu ümber” on jätk Thomas Eriksoni raamatule “Idioodid minu ümber”. Lugesin “Idioodid minu ümber läbi” eelmisel suvel ja see raamat meeldis mulle: autori käsitlus inimtüüpidest istub mu alateadvuses siiani. 

“Idioodid minu ümber” – ja ma teen ju tohutu üldistuse praegu – räägib sellest, kuidas kõiki inimesi on võimalik lahterdada nelja kategooriasse ning Erikson on andnud enda käsitluse kohaselt kogu maailma inimtüüpidele neli värvi. (Jätkem kõrvale selle kriitika, mida Erikson ka avalikult saanud on, et inimloomus on komplekssem kui neli värvi ja asume asja kallale). Inimesi saab lahterdada nelja kategooriasse:

1. Punased on loomuomased liidrid ja juhid. Nad ei karda konflikte. Nad lähevad läbi seina.
2. Kollased on suure ja sooja südamega seltskonna meelelahutajad ja need, kes kilkavad kõige kõvema häälega.
3. Rohelised on sõbralikud ja armsad inimesed, kes tahavad gruppi kuuluda ja et kõikidel oleks tore ning nad väldivad vastuseise. 
4. Sinised on analüütilised, kalkuleerivad ja faktipõhised. 

Terve idiootide raamatu vältel lahterdasin ka enda lähedasi, kolleege jne nelja värvi. See oli päris tore ja teen seda vahel siiani. Kui saad aru, milline on sinu vestluspartneri(te) inimtüüp, siis oskad neid paremini mõista, kuidas nendega suhtlus oleks mõlemale poolele kõige vahvam. 

Mina olen ise tugevalt punane ja kollane, ehkki minus on juura tõttu võimust võtmas ka sinine värv. Rohelist on minus kõige vähem, sest ma ei karda konflikte ja mu elu eesmärk ei ole gruppi kuuluda. 

Kui loed läbi “Idioodid minu ümber”  oled oma töös ja eraelus parem suhtleja – päriselt ka oled.

Ma niisiis soovitan sul läbi lugeda esmalt “Idioodid minu ümber” ja siis “Psühhopaadid minu ümber”, sest nii mõistad Eriksoni käsitlust maailmast veel paremini. 

Kui sa pole samas “Idiootide” osa läbi lugenud ja asud kohe psühhopaatide kallale, siis ma ei usu, et sinu lugemiselamus kannataks. Erikson oskab päris hästi teha lühikokkuvõtte enda eelmisest teosest ning saad ikkagi kvaliteetse informatsiooni, kuidas sind kui inimtüüpi on võimalik manipuleerida. Näiteks: kui oled roheline inimene, siis psühhopaat hoiab sinu peakohal just sinu vajadust gruppi kuuluda. 

Kuigi raamat keskendub manipulatsiooni lõpubossidele ehk psühhopaatidele, siis ära eelda, kuidas autor võtab ette ainult nii väikese protsendi ühiskonnast nagu seda on psühhopaadid. Psühhopaate on meie seas vähe (äkki oli paar tk saja kohta), ent siiski piisavalt, et igaüks meist oma elus ilmselt mõnega kokku puutuks. Manipulaatorid oleme suuremal või vähesemal määral kõik – niimoodi arvab ka autor. 

Oluline on lihtsalt, et oskame ennast ja teisi analüüsida ning märgata, kui keegi kuskil manipuleerib ning siis piir vahele tõmmata või “out of my life” teha. 

Kuigi, jah, raamatu keskendub psühhopaatidele, annab Eriksoni kirjapandu üldiselt pildi, kuidas märgata manipulaatoreid ja mitte lasta endaga käituda ka nendel, kes päris psühhopaadid ei ole. 

Erikson teeb niisiis meeldetuletuse kõikidest manipulatsioonitehnikatest, mida kasutatakse ja illustreerib neid näiteid lugudega elust enesest ning loob sulle põhjapanevama analüüsi kui mina praegu: 

1. Reaalsuse moonutamine
2. Vaikimine kui karistamine
3. Lihtsalt valetamine
4. “Unustamine”
5. Süüdistamine
6. jne…

Sa pead oskama manipulaatoreid (sh psühhopaate) läbi näha ja siis sul on nendega kaks valikut, nagu ütleb ka autor:

1. Hakata vastu (kehtestada piirid ja loota, et kõik paraneb) – õiged enesekehtestamise tehnikad annab sulle selleks Erikson.
2. Ära minna (kohe või hiljem) – spoiler! Psühhopaadid ei muutu. Nad otsivad lihtsalt järgmise ohvri, kes on rumalam – või võtavad mõne vana tagasi. 

284 lk jooksul läheb autor sügavamale kui mina ühe blogipostitusega. Kui aga huvi tekkis, siis noh.. tõmba äpp ja hakka lugema. 

“Psühhopaadid minu ümber” kriitika on järgnev:

1. Asi ei ole selles raamatus, vaid minus. Ma olen nii palju vaadanud viimasel ajal dokumentaale psühhopaatidest, käinud teraapias, õppinud juurat, suhelnud nii paljude inimestega ja oma elu jooksul nii palju manipulatsioonitehnikatest lugenud ja videoid vaadanud, et väga palju informatsiooni oli juba eeldatav, tuttav. Ma ei saanud üleliia uut teada.
   
2. Mingi sügavus jäi puudu. Kuna minu lemmikkirjanik – Robert Greene – oskab alati tohutult palju otsida tausta ja tuua väärt analooge, siis Erikson jäi lihtsalt alla minu kõrgele Greene-i standardile. Ma ei taha tegelikult niimoodi öelda, aga no… ma ei saanud ütlemata ka jätta. 

Sina, kes sa psühhopaatidest, nartsissistidest jms lugenud ei ole, siis sinule on see absoluutselt suurepärane kokkuvõtlik käsiraamat, kuidas manipulatsioonitehnikad ära tunda. Sul on vaja need tehnikad ära tunda, et end kaitsta – tööl, kodus, koolis. Võid olla kõige tervemast perest, superharitud ja ennast austavam inimene maamunal, siis psühhopaadid võivad ikka olla nii meisterlikud manipuleerijad, et saad alles hiljem aru, mida sinuga tehti. Garanteerid selle raamatu abil vaimse väljaõppe tulevikuks, et keegi sinuga kunagi (enam) üleliia ei manipuleeri nii, et ta hävitab su vaimse, füüsilise ja nt majandusliku heaolu.

Kokkuvõtlikult: kui füüsiline enesekaitse käib poksitrennis, siis vaimne enesekaitse käib eneseharimise kaudu ja just kõnealune teos on hea viis alustamaks või õpitut kordamast. 

Kas mina olen psühhopaat? 

Ütlen ausalt, kui lugesin Eriksoni antud psühhopaatia tunnuseid, siis hakkasin mõtlema küll, et appi! Minus on ka mõningaid iseloomuomadusi siit listist. Jõudsin siis aga peatüki lõppu (spoiler!), kus autor ka välja toob, et iga mitte-psühhopaat hakkab kohe mõtlema, et nad on ise ka äkki psühhopaadid, kui neis on sellised iseloomujooni  – aga päris psühhopaadid ei oska ennast üldse analüüsidagi või veel vähem vastutada ja käitumist muuta. Klassikaline mitte-psühhopaat ehk tavaline inimene ei taha teistele haiget teha ja kardab, et äkki ta teeb.

Alustasime perega muuseas raamatuklubi (ja sundisin ka neid kõiki Elisa äppi tegema) ehk siis järgmise teose review teie ees, kui aeg on õige ning siis kaasan ka lähedaste mõtted ja kriitika. 

Minu elus on tagasi vaadates olnud kaks psühhopaati: üks mees ja üks naine. Mu elus on olnud tohutul hulgal nartsissiste, aga jah, kaks psühhopaati – mulle vähemalt tundub ja minu lähedased on samal arvamusel, sest ärme unusta: keegi meist pole paberitega psühhiaater. Subside all on eraelulisem jutt, kuidas need kaks psühhopaati minuga käitusid ja kuidas nad leidsid minu nõrgad kohad (ja mis need olid), et neid minu vastu kasutada ja oma agenda saavutada.

Elagu lugev Eesti

B