Ma mõtlen võtta koera
See ei ole clickbait. Mul on täielik arutlus valmis siin kella üheksaks hommikul. Ma palun, väga, rääkige kaasa.
Shopping Cart
See ei ole clickbait. Mul on täielik arutlus valmis siin kella üheksaks hommikul. Ma palun, väga, rääkige kaasa.
Palun ei. See on kohustus aastateks. Pluss koeraga pead iga ilmaga väljas käima, kassiga oluliselt lihtsam.
Koer = väike laps
Sa oled väga liikuv ja vaba inimene ning kui soovid seda säilitada, siis ma pigem ei soovitaks koera võtta.
Mul on üks hästi kasvatatud Jack Russelli poiss, võin teda Sulle hoidu anda, siis saan ise vabalt reisile minna 😃
Olen nõus, kass lihtsam. Elame majas. Suur aed. Aga ikkagi käin iga päev iga ilmaga jalutamas koeraga et tema aju ja keha koormust saaks. Kohustus aastateks. Pluss arstivisiidid ja toit. Koerale kidlasti toortoit muidugi. Sest ta kiskja ja see loomuomane talle. Kui krõbinate peal kasvatada siis jääd arstide juurde käimagi igasuguste haigustega. Meil 3a koer ja toortuidul, 0 terviseprobleemi.
Lol nii aus 😂
Tõu osas – pommid on kohati päris keeruline tõug. Lihtsasti seletatuna on see midagi sellist, et kuna nad on kasvult nii väiksed, peavad nad end kehtestama teisel moel ehk pideva klähvimise, domineerimise-reaktiivsusega jne (ma ei tea, äkki on see kõigi väikeste koerte puhul ohukoht? Tasub uurida). Nagu ikka, kinnitab erand reeglit, aga mul on mitmel sõbrantsil pomeranianid ja nemad jooksevad eranditult kõik oma koertega mööda erinevaid koerte käitumise spetsialiste, treenereid, koolitajaid jms. Kusjuures, sõbrantsid on olnud sellisest võimalikust käitumisest enne koera võtmist teadlikud, teinud korraliku eeltöö ja pööranud kutsikaeast saati oma koerte käitumisele erilist tähelepanu, aga siiski käivad seda kadalippu läbi ehk on üsna hädas.
Muus osas – hakkama saab koeraga lõpuks alati, rõõmu ja muret on ka alati. Lahendused leiab iga pika reisi ajaks jms. Ja valmis ei ole keegi selleks kunagi, aga pigem annab see elule juurde!
Mina ise võtsin koera üsna mõtlematult, kui olin vist 22 ja elasin mega tormilist elu. Nüüd läheb meil koos kaheksas aasta, oleme koos Eestist eemale kolinud, mõlemad vanemaks ja targemaks saanud ning rahunenud. 😀 Ei kahetse kindlasti, pigem aitas see koer mind lõpuks distsiplineerida (sest jah, peolt peab ühel hetkel koju tulema ja ka räige padukaga peab koeraga õues käima), ja mul normimaks inimeseks saada.
Vastan vist eelmisele kommentaarile kogemata, aga oh well, ei viitsi uuesti ka trükkida ja õigesse kohta kirjutada. :’)
Ma usun, et kui armastus loomade vastu, majanduslik kindlustatus, pikaajaline soov/mõte ja aeg looma jaoks on olemas siis kõik muu tuleb juba loomulikult. Tõugu tasub valida iseloomujoonte ja aktiivsusvajaduse järgi.🙂 (kennelitest saab nt infot koera vanemate, terviseandmete jne kohta) Kutsikaiga võib olla raske (sõltub koeratõust, iseloomust), aga sealt edasi pärast 1-2 aastaseks saamist juba palju kergem. Soovitan võtta koera! Nii palju rõõmu ja seiklusi toob koer ellu juurde!
Lähtusin koera võttes samast mõttest, et kui seda enam peast välja ei saa ja see aeg-ajalt end kordama hakkab, siis on aeg võtta koer. Esmalt mõtle, kas soovid väikest, keskmist või suurt kasvu koera, kas pika karvaga või lühikesega, kas aktiivset ja energilist või pigem mitte. Uuri erinevate tõugude kohta näiteks siit https://www.purina.ee/leia-lemmikloom/koeratoud . Võid ka alati lisaks googeldada (erinevad lehed annavad kokku parema info) ja pöörduda kasvataja poole. Veendu, et valid korraliku kasvataja, kellel on koertele kõik terviseuuringud tehtud ja, kes oleks Sinu jaoks olemas ka hiljem. Arvesta sellega, et kutsikaga on raske – pissib, kakab tuppa, närib kõike, mis teele ette jääb, haugub aga see kõik on mööduv kui saate reeglid paika.
Õiget kasvatajat ja kutsikat ootasin umbes kaks aastat aga see oli seda väärt. Raske on olnud aga samas on tore, et on keegi, kes mind kodus ootab.
Head
Pole hea idee imo, koer on kohustus ning kulukas, lisaks tuleb koeraga koguaeg tegeleda ning väljas käia ning reaalselt teda kasvatada et, tal head kombed oleks. Ja kuhu paned koera kui tahad lõbutsema minna vmisiganes? Kass oleks sobilikum kuigi see on ka elusolend. Vöta alustuseks high-maintenance toataim.
Me elame ainult ju ühe korra, pigem mõelda, et miks mitte? Koera võttes ei ole kindlasti elu läbi nagu paljud arvavad, pigem vastupidi, tuleb juurde veel rohkem rõõmsaid ja tegusaid päevi – kui sina rõõmustad, siis on temagi rõõmus ja kui kurb oled, siis on keegi, kes lakub kõik sinu pisarad ja aitab ruttu kõik paha unustada. Põhimõtteliselt saad endale uue parima sõbra, kellega koos teha sporti, süüa ja teisi oma lemmiktegevusi. Lisaks ei reeda ta sind kunagi :DD. On mõned koeratõud, nt Yorkshire Terrier, kes ei aja karva ja lisaks sobib allergikutele, sest karv on põhimõtteliselt nagu inimesel. Oskan kaasa rääkida Yorkshire Terrieri kohta, kuna endalgi kodus üks tegelane. Igati nutikad ja aktiivsed nunnupallid. Nende 7 aasta jooksul ei ole olnud ühtegi terviseprobleemi ega muud suurt muret. Lisaks ei lähe kohe katki kui diivani pealt maha hüppab. Iseloom ka minu arvates suuresti leplik ja sõbralik.
Kui on tegu tõelise sooviga koer võtta, soovitan umbes aastakese elada mõttega, et kuhu-kuidas-mida teeksid igal hetkel koeraga. Koera jaoks on tähtis eelkõige inimene, kassi jaoks eelkõige kodu. Seega, koera teoorias saab viia hoidu või sõbra juurde vajadusel, aga seda mitte liiga pikaks ja liiga tihti, vaid pigem äärmisel vajadusel. Kui aasta oled suutnud selle mõttega elada, kaardista aja jooksul, milliste omadustega koer Sulle sobiks. Pomeranian ja chiuaua on armsad väiksed ja niiöelda stereotüüpsed üksiku korteris elava naisterahva tõud, kuid nad näiteks hauguvad palju. On olemas mitmeid väikseid tõuge, kes on pigem vaiksemad. Lisaks jooksmine-jalutamine ei pruugi koeraga olla samaväärsed, mis üksinda. Koer soovib nuuskida ja veel enam pisikese koera suutlikkus ei pruugi olla joostes 1km 5-6minutiga läbida. Hiina väikehurt on vaikne koer ja armastab pikki vahemaid joosta näiteks. Väga palju aspekte, mida kaaluda ja täiesti erapooletult öeldes, siis tõesti on Sinu elu hetkel veel piisavalt kaootiline ja mõnekuine stabiilsus ei garanteeri seda, et Sa poole aasta pärast kuskil sellises faasis pole, et koerake on segavaks faktoriks. Väga soovitan oodata koerakesega sinnani, kuni elu on püsivalt stabiilne ja võrdeline valmisolekuga laps saada. 🙂
Mul on Bichon, sulle ka sobiks 😛
Kunagi võtsid kassi ja lõi välja allergia, koeraga on sama teema. On ainult vähesed tõud, kes on nö allegriavabad ja need on igavesed jurakad.
Lisaks jah koera sa ei saa jätta niimoodi pikemalt üksi koju nagu kassi, vähemalt kutsikana tahab ta ikka rohkem kui 2x päevas õue saada. Omast kogemusest ütlen, et temaga on vaat, et sama palju tegemist kui lastega ja õues käimine on siin veel väikseim asi😅 Oleneb muidugi tõust aga kindlasti enne teha põhjalik eeltöö tõu osas ja nö tüüpvigade kohta, ausalt😬 Erinevatel tõugudel on nii palju eri probleeme, alustades allergiatest ja lõpetades diskidega.
Plussiks on jaa, et ta paneb sind liikuma, mis on megaaaaa mõnus tegelikult. Ja isegi siis kui mõtled, et noo ei viitsi aga kui ükskord kutsaga õues oled on mõnus ja värskendav☺️ Ja parim sõber ja suurimad fännid on nad ka🥰
Mul on elus paris palju erinevat tõugu koeri olnud ja ütlen sulle päris ausalt, et puudel on ikka nii palju teistest üle. Ma ise ei olnud varem väga suur puudli austaja 🙂 aganüüd omg! Üks suur pluss on see, et majapidamises on null karva. Mäletan eelmiste koertega seada lõputut jama autos ja kodus jne. Teiseks ei ole puudlil seda n.ö märja koera haisu ja tänu sellele on kodu endiselt haisuvaba. Kolmandaks on nad sellise suurusega, et saavad lennukis kaasa reisida. Neljandaks mega targad ja sõbralikud. Miinuseks on aga see, et heast sugupuust ( heade tervisenäitajatega) kutsikat on väga raske saada. Ise suhtlesin üle 50 kasvatajaga üle maailma ja ainult 3 jäid lõpuks sõale. Aga kes otsib, see leiab 😉
Edu sulle ja ära pane neid ideed laitvaid ja negatiivseid inimesi tähele 😉
Iial ei vahetaks oma koera miski totu kassi vastu, kes ootab ainult sööki ja muud tarka teha nagu ei oskagi siin elus 🙂
Palun ei. Sa ei ole kindlasti koeraomanikuks (ja eriti kutsikaomanikule…) sobiva elustiiliga. Samuti oled ju mõni aasta tagasi ühe lemmiku ära andnud, sest tekkis allergiline reaktsioon.
See ausalt ei ole hea mõte. Hoia enda sõbrannade lemmikuid kui koeraisu suur on ning usu mind, see läheb hoides kiirelt üle.
Brigitte, miks Sa kommentaare kustutad? Siin oli üks hea kommentaar, mis põhjendas kenasti miks sa koeraomanikuks ei sobiks. Enam ei ole. 🙂
Bichon Frise on näiteks hüpoallergeenilise karvaga koer, seega kaaluda nt seda tõugu. Mul on koer ja elan koos kaaslasega korteris. Peab arvestama sellega, et jah tõesti, koeraga peab päeva jooksul vähemalt 2-3x väljas käima ja seda iga ilmaga. Kui on ilus ilm ja rohkem aega, on see väga nauditav tegevus, aga kiirel eluperioodil ja halva ilmaga on see justkui tüütu kohustus. Seejuures olen tänulik, et mul on kaaslane, kellega seda kohustust jagame ja tugisüsteem vanaema näol, kelle juurde koera pikemal perioodil hoiule saab jätta. Kuigi lapsi ja koeri ei ole sobiv võrrelda, siis ma kujutan, ette et üksinda oleks üpriski keeruline koeraga (nagu ka nt üksikema olla). Samas, kui sul on usaldusväärne tugisüsteem, siis pole probleemi. Kindlasti koeraga käia koertekoolis ja sotsialiseeruda, selle võrra on edaspidi palju lihtsam, st koer sobitub sinu ellu, mitte sina ei pea kõike koera järgi tegema. Lõppude lõpuks peab igaüks ise mõistma, kas need (võib olla tüütud) kohustused kaaluvad üle sinu jaoks karvapalli kodus. Minu vastus on jah, seega isegi kui vahepeal on tüütu, siis need on seda väärt.
Kui välimuselt meeldib Pomeranian, siis soovitan kaaluda ka spitsi. Ise olen Saksa spitsi omanik, kuigi alguses kaalusin samuti Pomeraniani, aga taustauuringut tehes sain aru, et spits sobib minu eluga ja loomusega rohkem kokku. Täna olen super rahul. Spitsi puhul esiteks see, et näeb välja väga sarnane Pomeranianile, kuid karva on kõvasti kergem hooldada (ei pea ja isegi ei tohi käia groomeri juures nt). Vaiksemad on nad ka ja minu enda lemmik spitsi puhul see, kui seltsivad nad on. Et kui soovid koera kellele palju armastust anda, siis see on ka tõug, kes soovib seda väga palju saada ja otsib pidevalt sinu tähelepanu ja lähedust.
Mina arvan, et kui juba nii põhjalikult oled enda jaoks selle mõtte ette võtnud, siis oled valmis küll selleks. Koer annab meeletult palju positiivset elule juurde.
Allergia osas muidugi jah, Pomeranian ja spits mõlemad ajavad palju karva ja selles tuleks ja enne kuidagi veenduda, et see allergiat ei tekita sul.